Uurimismeetodite sõnaraamat (õppimist hõlbustavas järjekorras)
Tutvu, tuleta meelde ja korda!
Töö probleemide omapära ja infohulk määrab ära täpse meetodi valiku, kuid enamasti kombineeritakse erinevaid meetodeid. Ökoloogias enam kasutust leidnud meetodeid on allpool lühidalt selgitatud. Kindlasti peab enne mõistetega tutvumist olema loetud tõendite mitmekesisust lahkav õpiobjekti osa. Tuleks meeles pidada, et kui uurimisküsimus on selgelt püstitatud, siis meetod “ilmutab ennast” ise!
Vaatlus on meeltetaju abil füüsilisest maailmast tähelepanekute tegemine. Vaatlus on üks tähtsamaid uurimismeetodeid loodusteadustes. Kitsamalt mõeldakse vaatluste all protsesside jälgimist niisugusel kujul, nagu nad eest leitakse. Selliselt mõistetud vaatlust eristatakse katsest, mille puhul jälgitav protsess toimub katse korraldaja poolt olulisel määral kontrollitavates tingimustes.
Eksperiment ehk katse on selline empiiriline uurimismeetod, mille käigus kontrollitakse püstitatud hüpoteesi, luues ise vajalikud tingimused muutujate kontrolli all hoidmiseks. Eksperimendi käigus kontrollitakse, kuidas sõltuv muutuja (näiteks taimede biomass) muutub vastavalt sellele, kuidas manipuleeritakse sõltumatu muutujaga (lämmastiku hulk mullas). Eksperiment on arenenud teaduslikust vaatlusest ja mõnikord sisaldab seda. Eksperimenteerimise piirid on seatud õigus- ja moraalinormidega. Katsele eelneb tihti proovialade valik ja proovivõtu plaan.
Loendus on uuritava ala isendite arvu tuvastamine mingil kindlal ajal ja kindla metoodika alusel (absoluutne loendus - fikseeritakse kõik isendid; suhteline loendus - tuvastatakse juhuslik osa (kahvapüük, lõksupüük jne)).
Monitooring ehk seire on plaanipärane ja pidev keskkonna seisundi uurimine selleks loodud seirejaamades või -aladel.
Bioindikatsioon on keskkonnaseisundi ja -olude muutumise iseloomustamine organismide ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse, loomade puhul ka käitumise jm.) põhjal. Bioindikaator võib olla isend, kooslus, populatsioon jne. Näit. indikaatortaimed muldade omaduste iseloomustajatena.
Modelleerimine on tunnetusmeetod, mis seisneb mudelite loomises ja uurimises ning uurimistulemuste tõlgendamises. Täpsemalt on see lihtsamate matemaatiliste ja statistiliste mudelite loomine looduses olevatest suhetest. Selline meetod on sageli ohutum ja odavam kui eksperiment. Suurte ja keerukate süsteemide modelleerimine nõuab suurt arvutusvõimsust, seega käib modelleerimise areng käsikäes arvutustehnika arenguga.
Analüüs on objekti osadeks lammutamine ja seoste otsimine vs süntees ehk osade kokkupanek tervikuks. Analüüs ongi süsteemi loomine selliselt, et ta saaks vastata meie uurimuse seisukohast olulistele küsimustele. Ei saa kõigi jaoks öelda, mis on olulised küsimused - nad peaksid aga välja kasvama kas teooriast või mõnikord mingist konkreetsest teabevajadusest; ka võivad küsimused uurimise jooksul muutuda.