Ajaskaala
Lisaks kirjeldatud bioloogilisele skaalale ja ruumiskaalale, tuleb ökoloogidel töötada ka erinevas ajaskaalas. Näiteks 'ökoloogilist suktsessiooni' (koosluste areng, mida õpime täpsemalt kursuse teises pooles, vt. joonis 3-4) saab uurida lagundajate tasandil mõnenädalasi muutusi, aga ka viimase jääaja-järgsete kliimamuutusi jälgides. Viimane algas 14 000 aastat tagasi ja kestab endiselt. Migratsioon on nii liblikate päevane liikumine kui ka puuliikide (aeglane) levimine põhjasuunas, mis on jääaja ja jää taandumisega seotud.
Kuigi on ilmselge, et uurimiseks sobiv ajaskaala on väga erinev, pole ökoloogilised uuringud mõne probleemi seletamiseks küllalt pikad. Pikaajalised uuringud maksavad rohkem ja nõuavad suuremat pühendumust ja visadust. Kärsitu teaduslik kogukond ja karjäärinõuded panevad ökolooge tihti oma tööde tulemusi avaldama enne, kui tõelised tulemused tekkidagi saavad. Miks siis ikkagi on pikaajalised uuringud nii suure väärtusega? Mõne taime-, linnu- või liblikaliigi arvukuse vähenemist mõne aasta jooksul tõlgendatakse tihti tõendina, et vaja oleks rakendada looduskaitselisi meetmeid. Ideaalis oleks vajalik selliseid uuringuid teha vähemalt 10-aastase perioodi jooksul, et välistada juhuslikud arvukuse kõikumised, mis on nn 'normaalse populatsioonidünaamika' osa. Sarnaselt on lihtne pidada nn 'tsüklilise populatsiooni' näiteks mõne närilise populatsiooni 2-aastast arvukuse tõusu, millele järgneb 2-aastane langustrend. Tsüklite korrapärasuses ei saa aga enne kindel olla, kui uuringud on kestnud vähemalt 20 aastat ja tsükkel on pidevalt kordunud. |
Eelnev ei tähenda muidugi seda, et kõik ökoloogilised uuringut peaks kestma vähemalt 10-20 aastat. Aga seda tähendab see küll, et kõik toimunud või veel käimas olevad vähesed pikaajalised uuringud on ökoloogilise teadmise saamiseks väga suure väärtusega.